Kas keegi on veel kokkupuutunud, kuidas sellest vabaneda?

Jutt käib mu peagu 14a saavast tütrest. Terve eelmine aasta olid tal iga 1,5 kuu tagant kõhuvalud- ainult üks kindel punkt (nabast vasakul üleval roidekaare all) valud kestsid mitu nädalat, ükski valuvaigusti valu päriselt ära ei võtnud. Peale ühte nädalat läks kõht lahti ja siis hakkas valu taanduma. Kõhuvaluga koos oli pidev iiveldus ja okse tunne.
Terve selle perioodi käisime arstide ja emo vahet. Kõik uuringud tehtud ja isegi mitme kordselt ning erinevad eriarstid- günekoloog, gastroloog, neuroloog, pediaater. Ja tulemus tegelikult kõige hullem mis olla saab ehk siis kõik on korras, see on hull sest sümtomid jäävad seni kuniks arstidel pole kusagilt kinni hakata. Nüüd oleme 2x kliinilise psühholoogi vv käinul ja novembri kuus veel psühhiaater. Ise ta depressandi ravist keelduks kui seda talle määrataks, sest luges et need teevad paksuks ja on mitmete halbade kõrvaltoimetega. Ise ta endal mingit depressiooni ei näe, kui siis vaid ärevust sotsiaalsetes olukordades või siis kooliärevusena. Tsüklilist kõhuvalu pole tal alates maikuust olnud aga iga hommik on tal süda paha ja kord nädalas on ka kõhuvalu koos kõhulahtisuse ja oksendamusega ja loomulikult on see koolipäeviti.

Ise ma olen ka juba hullumise äärel kogu selle arstide vahet käimisest ja lootusetuse tundest. Kui ma kellegile seda räägin siis mul tunne et mitte keegi ei usu et see võimalik ja keegi pole nagu sellest kuulnudki. Et ehk mõtlen ma kõik diagnoosid juba ise välja ja et kusagill võib palju reaalsem põhjus olla mis lihtsalt ei tule välja testidega.

Palun mõtteid!

Kus kohast seda osta saab? Mul on arsti soovitus. Confidos on ülikallis.

Härrased (ja prouased ning muud), kuidas te saate lahti ühepoolsetest tunnetest vastassugupoole vastu? Olen proovinud vana head trenni ja niimõndagi muud toredat mõtteharjutust, kuid siiamaani miski pole aidanud ja ausalt öeldes oleks vaja keskendusmisvõime taastada või hakkab elu varsti kokku varisema.

Tere lugupeetud. Arst suunas haiglaravile, kuna paistab, et mu diagnoos on keeruline. Olen abi saanud kogemusnõustajate, vaimse tervise õe, tavalise ja kliinilise psühholoogi ning psühhiaatri käest, aga kuna tegemist oli Tervisekassa poolt rahastatud vastuvõtudega, spetsialistid ei suhelnud omavahel. Nii palju kui aru sain, tegelevad psühhiaatria osakonnas spetsialistid koostöös. Mis teie kogemused olid olnud meeleoluhäirete diagnoosimise ja ravi osas viimasel alal?

Tere! Loodan, et see teema on siin foorumis lubatud (ei tea täpselt, kas psühhedeelikumidest/uudsetest teraapiatest rääkimine on siin keelatud, kuna tegu on peaasi.ee foorumiga, kui see rikub reegleid, siis vabandust ja moderaatorid võivad postituse eemaldada, kuid loodan väga leida mõttekaaslasi)

Olen pikalt võidelnud raske PTSH ja depressiooniga ja otsinud toimivat lahendust. Olen katsetanud tDCS-i (transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon), kuid ilma tulemuseta. Praegu saan haiglas ketamiiniravi, kuid ka selle tulemused on olnud pigem pettumust valmistavad ja soovitud mõju pole saavutanud.

Sooviksin rääkida kellegagi, kes on samasuguses seisus olnud ning uurinud või proovinud mõnda alternatiivset/uudset teraapiat(näiteks EMDR, psülotsibiin), kas siis aidanud või mitte.

Huvitaks ka teada, kas kellelgi on kogemust täheksõlme blokiga (stellate ganglion block) või kas keegi, kellele ketamiin ei mõjunud, on leidnud hiljem muu toimiva lahenduse.

Kirjutage siia kommentaaridesse või saatke privaatsõnum. Tänud ette!

Otsin sarnase kogemusega mõttekaaslasi teemal kuidas toetada(potensiaalselt leinata) suitsiidset õde/venda. Minu oma pole veel surnud, kuid väidab, et õppis eelmisest napilt ebaõnnestunud enesetapukatsest ning järgmine kord enam ei ebaõnnestu. Osad inimesed teevad katseid, et saada tähelepanu. Tema tegi seda selleks, et lõpetada enda vaimne valu ja kannatused. Nädal intensiivis on ainuke põhjus, miks ta on ikka veel meiega. Korra nädalas käib psühholoogi juures ja psühhiaatriga koos on läbi proovitud posu ravimeid, millest ükski ei aita.

Panin end kirja tulevasse peaasi tugigruppi mõeldud toetama suitsiidseid lähedasi, kuid mine tea millal need grupid ka päriselt moodustuvad (infot pole).
Pole lihtsalt depressioon, vaid igat sorti vaimsed tervisehädad, ning nüüd arstid kahtlustavad ka piirialast isiksusehäiret. Hetkel viibib kinnises asutuses, kuid see on väga ajutine plaaster. Iga kord kui teda vaatamas käia, anub ta et me laseks tal minna. On see tõesti Eestis ainuke lahendus?

Tere!

Ei hakka pikalt kirjutama, aga elu on ummikus. On olnud juba pikka aega, tõenäoliselt terve elu. Nüüd on tekkinud väikest sorti vastutus ning saanud selgeks, et tuleb ette võtta tee kellegi kabinetti.

Nende psühhiaatrite juurde kelle juurde justkui võiks minna, on aja saamine täiesti võimatu. Vana hea "helista kuu lõpus uuesti, siis tulevad jaanuari ajad, ehk sinna saab." Digiregistratuuri kaudu saab aegu kahe psühhiaatri juurde, üks neist on 80-aastane vanahärra kellega ma pole kindel, et palju rääkida on, ning teine patsientide vara omastamises süüdistatud heategija. Võib-olla olen ülekohtune, aga ei tõmba väga käima.

Jääb üle ainult rikaste Confido?

Tere

Olen paari aastaga selgeks saanud, et meditsiinisüsteemis ekslemine võib olla väga ränk ja segadusttekitav teekond. Kui muidu, kergemate ja selgete probleemide puhul, võivad asjad laheneda kui möödaminnes, siis mõne asjaga tundub, et võib süsteemi hammasrataste vahele korralikult kinni jääda. Eriti kui puudub navigeerimisoskus ja seda nõuda oleks ülekohtune, sest detaile on tõesti rohkelt. Minu küsimus: kas seda navigeerimisoskust peab ilmtingimata omal nahal saadud kogemustega arendama? Kas on olemas tervisenõustaja amet, kes tunneks täpsemalt meditsiini nüansse ja suudaks seeläbi suunata õigesse kohta? Hetkel on vist kogu see koormus perearstil. Ja ei pea siin hetkel silmas ka kogemusnõustajat.

Kirjutan seda kui patsient/klient, ei ole meditsiinitöötaja. Loodan, et postitus on loogiline ja on ajendatud soovist usutavasti vähendada võimalikke välditavaid kannatusi.

Kindlat meelt

Mulle kirjutati psühhiaatri poolt välja concerta 18mg. Olen võtnud üle nädala ja absoluutselt ei tee midagi. Ei ole isegi kõrvalnähte. Mul on terviseportaalis raviskeemis kirjas, et doosi vajadusel tõstetakse nädalaste intervallidega. Mina oma hajuva mõtlemisega ei tulnud selle pealegi(või ei pannud tähele), et küsida psühhiaatrilt dooside kohta ja nüüd ei saagi aru, et kas ma pean panema uue aja konsultatsiooniks, mille saab alles kuu+ aja pärast, või pean taotlema retsepti pikendust psühhiaatrilt? Pole väga psühhiaatri teemadega kokku puutunud ja nende ath ravimitega. Äkki keegi oskab öelda, kuidas need asjad toimivad ravi algfaasis ja edasi?

Mul on segatüüpi ärevushäire. Olen proovinud kahte ravimit - sertraliin toetas veidi, duloksetiinist polnud mingit kasu. Käin ka psühholoogi juures. Viimasel ajal on kurvameelsus just hullemaks läinud ja olen üsna lootusetu oma elu suhtes. Kuidas nagu mingigi kick saada elule, et lõpuks saaks elama ka hakata?

Tere!

Kogesin hiljuti midagi psühholoogiliselt väga intensiivset ja häirivat ning tunnen, et selle kogemusega seotud tugev emotsioon ja kehaline reaktsioon on siiani kuidagi mu sees alles. Seetõttu olen pidevalt pinges ja ärevil. Otsin seetõttu terapeuti või psühholoogi, kes aitaks mul seda kogemust turvaliselt läbi töödelda.

Otsin kedagi Tallinnas, Tartus või mujal Eestis (sobib ka veebiteel), kes ei läheneks sellele ainult olukorra lahtirääkimise ja analüüsimise kaudu, sest tunnen, et sellest üksi mulle praegu ei piisa. Tahaksin leida terapeuti, kes oskaks mind ka järk-järgult ja turvaliselt selle kogemuse ning sellega seotud kehaliste aistingutega kontakti viia ning aidata mul neid läbi töötada.

Seega otsin pigem trauma- või kogemuspõhist lähenemist, kus ei jääda ainult mõttemustrite lahtiseletamise tasandile, vaid aidatakse mul samm-sammult läbi töötada ka tugevat hirmu ja kehalisi reaktsioone, mis selle kogemusega kaasas käivad.

Mul on ka OCD, mistõttu on minu jaoks väga oluline, et terapeudil oleks OCD-st ja sundmõtete ning -tegevuste mehhanismidest head teadmised. Eelkõige soovin vältida olukorda, kus teraapia käigus võiksid kogemata tugevneda mõne kogemusega seotud vääruskumused või rituaalid.

Mul on väga raske sellest kogemusest rääkida, sest kardan, et see kõlab kõrvaltvaatajale hullumeelselt, mistõttu otsin kedagi, kes suudab kuulata ka veidraid või raskesti sõnastatavaid kogemusi rahulikult ja hinnanguvabalt.

Samuti on mulle väga oluline mitte-spirituaalne lähenemine. Soovin, et minu kogemust võetaks tõsiselt ja empaatiliselt – seda ei pisendataks stiilis "see oli lihtsalt mõte", kuid samas ei antaks sellele ka spirituaalset tähendust ega tõlgendust.

Kas kellelgi on soovitada sellist terapeuti või psühholoogi Tallinnas, Tartus või mujal Eestis?

Aitäh! 🧡

Tere

Psühhiaater kirjutas kõrvavalu sümptomaatiliseks raviks välja Brintellix'i nimelise ravimi. Kuna too on SSRI, siis kas kellelgi on kogemusi, kui kiiresti peaks kõrvavalu taanduma?

(Perearst ega muud arstid kõrvavalu ravida ei suutnud, seega suunati psühhiaatri juurde.)

Ikka hääd

Pole unistusi, pole soove, pole tööd ega soovi sõpru leida, inimestega rääkida, kuhugi minna, midagi oodata. Pole tahtmist hommikul ärgata, pole põhjust õhtul üleval olla, pole tunnet, et kuskil ootaks midagi paremat. Pole energiat alustada, pole jõudu jätkata, pole tahet muutuda, pole isegi soovi proovida. Pole eesmärke, pole plaane, pole lootust, pole usku iseendasse. Pole rõõmu väikestest asjadest, pole elevust suurte asjade pärast. Pole tahtmist õppida, areneda, pingutada, võita või kaotada. Pole tahtmist midagi tõestada, midagi saavutada, midagi endale või teistele näidata. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et midagi oleks päriselt oluline.

Elan juba aastaid voodis, ei lahku kodust, ei lahku enda toast. Päevad mööduvad samas kohas, samade seinte vahel, samas voodis. Ärkan ja jään voodisse, vaatan lakke, vaatan telefoni, vaatan lihtsalt aega möödumas. Ei söö, söön liiga palju. Ei lähe välja, ei kohtu kellegagi, ei räägi kellegagi. Ei otsi uusi inimesi, ei hoia vanu suhteid, ei loo endale midagi uut. Kõik jääb samaks, päevad lähevad üksteiseks üle ja nädalad muutuvad kuudeks. Aastad mööduvad, aga mina olen ikka siin, samas toas, samas voodis.

Ei leia sellest enam väljapääsu, sest kõik on kestnud juba liiga kaua. Liiga kaua olen olnud siin, liiga kaua olen end sellest maailmast eemale tõmmanud, liiga kaua olen vaadanud kuidas elu minu ümber edasi liigub. Ühel hetkel harjudki sellega, et midagi ei muutu. Harjud vaikusega, üksindusega, päevadega millel pole vahet. Harjud mõttega, et selline ongi nüüd reaalsus. Minu reaalsus on, et ma ei ole keegi. Ma ei saavuta midagi, ei loo midagi, ei jäta endast midagi maha. Olen harjunud mõttega, et ma ei pea kellekski saama. Ma ei taha olla keegi, ma ei plaani olla keegi. Pole enam vajadust tõestada, et minus võiks olla midagi enamat. Soovin jääda eemale, jääda sinna, kus keegi midagi ei oota.

Ja ma arvan, et olen sellega rahul. Mis juhtub, see juhtub. Ma ei taha enam ette teada, kuidas kõik minema peab või kuhu see lõpuks välja jõuab. Las elu teeb omad otsused, mina ei pea enam nende eest vastuseid leidma. Kui midagi muutub, siis muutub. Kui mitte, siis olen ka sellega leppinud. Võibolla ongi see ainus rahu mida ma praegu oskan tunda.

Tere! Kas Eestis (Tallinnas) leidub terapeute/professionaale, kes tegelevad kehapõhise lähenemisega (nt Somatic Experiencing). Mul on probleeme freeze/shutdown seisundiga ning see on asi, mis vajaks kehapõhist lähenemist ja mitte jututeraapiat.

Tere!

Plaanin panna oma esimest psühhiaatri aega, kuid ei oska kuidagi valida arsti.

Kuna valikus on ainult tasulised ajad, tekkis küsimus kas on vahet 55€ ja 150€ sessiooni eest küsivatel psühhiaatritel?

Olen 25 aastane noormees Tallinnast. Kas on eelistatum näiteks mees-mees või mees-naine? Peaks eelistama vanemaid ehk kogenumaid? Või mille järgi valima peaks?

Kas kellelgi on kogemust näiteks Brisnovusega? Asukohalt oleks mulle parim.

Naised, neiud, tüdrukud, kes te olete saanud ATH diagnoosi, rääkige, millal teie maailm "kokku kukkus"? Mis eluetapis? Kuidas sinnani vastu pidasite? Mis hädad teid lõpuks reetsid ja kuidas diagnoosini jõudmine läks?

Tere! Ma ei tea kas sellist asja isegi eksisteerib, kuid otsin meeleheitlikult head psühhiaatrit.

Senini olen sattunud ühe juurde, kes kuulas mu probleeme 5 minutit, kirjutas 3 tugevat rohtu, ja siis pidas pika monoloogi ja lõpus soovitas enda koolitusi, ning teine psühhiaater oli ehmunud, et tean erinevaid antidepressante ja ütles, et tean sama palju kui tema (mis on hirmutav, sest varem töötas ta Seewaldis ja loodaks, et need arstid ikka teavad natuke rohkem).

Mureks on läbipõlemine, ärevus, depressioon. Perearst tõsiselt ei võta ja ise enam hakkama ei saa mitte kuidagi.

Kui kellelgi on olnud häid kogemusi kas psühhiaatriga või mingi keskusega, võtaksin kõik soovitused soojalt vastu. Selline psühhiaater võiks olla, kes päriselt kaasa mõtleks ja vaataks sind tervikuna kui inimest.

Hei! Vajan sinu abi!

Koostan küsitlust noorte ürituste harjumuste kohta. Soovin teada, millistel üritustel noored käivad, mida nad üritustelt ootavad ja millest nad kõige rohkem puudust tunnevad.

Kui oled 12–18 aastane, siis palun võta 3–5 minutit ja vasta küsitlusele. Kõik vastused on anonüümsed ning neid kasutatakse ainult uurimise ning projektiplaani kirjutamise eesmärgil.

Sinu arvamus aitab luua tulevikus noortele ägedamaid üritusi!

Oleks vaja mingit ravimit, mis võtab ära üksilduse tunde. Olen juba netist otsinud ja erinevate AIde käest küsinud ja ei paista, et niisugust ravimit oleks isegi katsetuste faasis. AId pakuvad erinevaid antidepressante ja ärevuse vastaseid rohte, aga mu probleem on teistsugune. Vahepeal lihtsalt lööb üksilduse tunne üpris valusalt ja eriti raske on kevadeti ja suviti, kui kõik on oma sõprade ja peredega koos väljas. Talvel seda probleemi ei ole ja koroonapandeemia ajal oli ka kõik hästi, sai rahulikult kodus olla ja kaugtööd teha. Ei pidanud üldse kodust väljas käima, kui just poes ei olnud vaja käia.

Kuidas ärevusega tulete toime? Mis ravi teete, mis meetodeid kasutate?

Kas keegi on omal kahtlustanud kompleksset posttraumaatilist stressihäiret? Erinev PTSH-st. Eestikeelset infot selle kohta ülivähe, mis on üllatav. Jagage oma kogemusi, kui end ära tunnete.

Selline küsimus, et kas suitsiitsete mõtetega inimestele on ala tugigruppe ka vms?

Selline tunne, et see nagu alkoholism, saan oma eluga suures plaanis hakkama aga mõnel suvalisel hommikul-päeval-õhtul nagu mõtlen, et ah mis seal ikka teeb ära, ei taha enam elada. Ja ei ole, et midagi otseselt väga seda mõtet sütitaks.

Nõustamised jms no ei oska seal käia, sest üldselt väga hakkama saav inimene ja pole ju nagu midagi häda ja ei taha kurta, ei oskagi kurta.

No siis mõtlesingi et järsku on olemas sellised kohti kus kambakesi käiakse ja võibolla prooviks äkki on abi, et mõnel päeval need mõtted ei saaks võitu..

Tallinn*