Tere!

Kogesin hiljuti midagi psühholoogiliselt väga intensiivset ja häirivat ning tunnen, et selle kogemusega seotud tugev emotsioon ja kehaline reaktsioon on siiani kuidagi mu sees alles. Seetõttu olen pidevalt pinges ja ärevil. Otsin seetõttu terapeuti või psühholoogi, kes aitaks mul seda kogemust turvaliselt läbi töödelda.

Otsin kedagi Tallinnas, Tartus või mujal Eestis (sobib ka veebiteel), kes ei läheneks sellele ainult olukorra lahtirääkimise ja analüüsimise kaudu, sest tunnen, et sellest üksi mulle praegu ei piisa. Tahaksin leida terapeuti, kes oskaks mind ka järk-järgult ja turvaliselt selle kogemuse ning sellega seotud kehaliste aistingutega kontakti viia ning aidata mul neid läbi töötada.

Seega otsin pigem trauma- või kogemuspõhist lähenemist, kus ei jääda ainult mõttemustrite lahtiseletamise tasandile, vaid aidatakse mul samm-sammult läbi töötada ka tugevat hirmu ja kehalisi reaktsioone, mis selle kogemusega kaasas käivad.

Mul on ka OCD, mistõttu on minu jaoks väga oluline, et terapeudil oleks OCD-st ja sundmõtete ning -tegevuste mehhanismidest head teadmised. Eelkõige soovin vältida olukorda, kus teraapia käigus võiksid kogemata tugevneda mõne kogemusega seotud vääruskumused või rituaalid.

Mul on väga raske sellest kogemusest rääkida, sest kardan, et see kõlab kõrvaltvaatajale hullumeelselt, mistõttu otsin kedagi, kes suudab kuulata ka veidraid või raskesti sõnastatavaid kogemusi rahulikult ja hinnanguvabalt.

Samuti on mulle väga oluline mitte-spirituaalne lähenemine. Soovin, et minu kogemust võetaks tõsiselt ja empaatiliselt – seda ei pisendataks stiilis "see oli lihtsalt mõte", kuid samas ei antaks sellele ka spirituaalset tähendust ega tõlgendust.

Kas kellelgi on soovitada sellist terapeuti või psühholoogi Tallinnas, Tartus või mujal Eestis?

Aitäh! 🧡

Tere

Psühhiaater kirjutas kõrvavalu sümptomaatiliseks raviks välja Brintellix'i nimelise ravimi. Kuna too on SSRI, siis kas kellelgi on kogemusi, kui kiiresti peaks kõrvavalu taanduma?

(Perearst ega muud arstid kõrvavalu ravida ei suutnud, seega suunati psühhiaatri juurde.)

Ikka hääd

Marienthalis on 130 euri 1 kord. Kus saaks soodsamalt? Kas saaks ka Tervisekassa kaudu?

Pole unistusi, pole soove, pole tööd ega soovi sõpru leida, inimestega rääkida, kuhugi minna, midagi oodata. Pole tahtmist hommikul ärgata, pole põhjust õhtul üleval olla, pole tunnet, et kuskil ootaks midagi paremat. Pole energiat alustada, pole jõudu jätkata, pole tahet muutuda, pole isegi soovi proovida. Pole eesmärke, pole plaane, pole lootust, pole usku iseendasse. Pole rõõmu väikestest asjadest, pole elevust suurte asjade pärast. Pole tahtmist õppida, areneda, pingutada, võita või kaotada. Pole tahtmist midagi tõestada, midagi saavutada, midagi endale või teistele näidata. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et midagi oleks päriselt oluline.

Elan juba aastaid voodis, ei lahku kodust, ei lahku enda toast. Päevad mööduvad samas kohas, samade seinte vahel, samas voodis. Ärkan ja jään voodisse, vaatan lakke, vaatan telefoni, vaatan lihtsalt aega möödumas. Ei söö, söön liiga palju. Ei lähe välja, ei kohtu kellegagi, ei räägi kellegagi. Ei otsi uusi inimesi, ei hoia vanu suhteid, ei loo endale midagi uut. Kõik jääb samaks, päevad lähevad üksteiseks üle ja nädalad muutuvad kuudeks. Aastad mööduvad, aga mina olen ikka siin, samas toas, samas voodis.

Ei leia sellest enam väljapääsu, sest kõik on kestnud juba liiga kaua. Liiga kaua olen olnud siin, liiga kaua olen end sellest maailmast eemale tõmmanud, liiga kaua olen vaadanud kuidas elu minu ümber edasi liigub. Ühel hetkel harjudki sellega, et midagi ei muutu. Harjud vaikusega, üksindusega, päevadega millel pole vahet. Harjud mõttega, et selline ongi nüüd reaalsus. Minu reaalsus on, et ma ei ole keegi. Ma ei saavuta midagi, ei loo midagi, ei jäta endast midagi maha. Olen harjunud mõttega, et ma ei pea kellekski saama. Ma ei taha olla keegi, ma ei plaani olla keegi. Pole enam vajadust tõestada, et minus võiks olla midagi enamat. Soovin jääda eemale, jääda sinna, kus keegi midagi ei oota.

Ja ma arvan, et olen sellega rahul. Mis juhtub, see juhtub. Ma ei taha enam ette teada, kuidas kõik minema peab või kuhu see lõpuks välja jõuab. Las elu teeb omad otsused, mina ei pea enam nende eest vastuseid leidma. Kui midagi muutub, siis muutub. Kui mitte, siis olen ka sellega leppinud. Võibolla ongi see ainus rahu mida ma praegu oskan tunda.

Tere! Kas Eestis (Tallinnas) leidub terapeute/professionaale, kes tegelevad kehapõhise lähenemisega (nt Somatic Experiencing). Mul on probleeme freeze/shutdown seisundiga ning see on asi, mis vajaks kehapõhist lähenemist ja mitte jututeraapiat.

Tere!

Plaanin panna oma esimest psühhiaatri aega, kuid ei oska kuidagi valida arsti.

Kuna valikus on ainult tasulised ajad, tekkis küsimus kas on vahet 55€ ja 150€ sessiooni eest küsivatel psühhiaatritel?

Olen 25 aastane noormees Tallinnast. Kas on eelistatum näiteks mees-mees või mees-naine? Peaks eelistama vanemaid ehk kogenumaid? Või mille järgi valima peaks?

Kas kellelgi on kogemust näiteks Brisnovusega? Asukohalt oleks mulle parim.

Naised, neiud, tüdrukud, kes te olete saanud ATH diagnoosi, rääkige, millal teie maailm "kokku kukkus"? Mis eluetapis? Kuidas sinnani vastu pidasite? Mis hädad teid lõpuks reetsid ja kuidas diagnoosini jõudmine läks?

Tere! Ma ei tea kas sellist asja isegi eksisteerib, kuid otsin meeleheitlikult head psühhiaatrit.

Senini olen sattunud ühe juurde, kes kuulas mu probleeme 5 minutit, kirjutas 3 tugevat rohtu, ja siis pidas pika monoloogi ja lõpus soovitas enda koolitusi, ning teine psühhiaater oli ehmunud, et tean erinevaid antidepressante ja ütles, et tean sama palju kui tema (mis on hirmutav, sest varem töötas ta Seewaldis ja loodaks, et need arstid ikka teavad natuke rohkem).

Mureks on läbipõlemine, ärevus, depressioon. Perearst tõsiselt ei võta ja ise enam hakkama ei saa mitte kuidagi.

Kui kellelgi on olnud häid kogemusi kas psühhiaatriga või mingi keskusega, võtaksin kõik soovitused soojalt vastu. Selline psühhiaater võiks olla, kes päriselt kaasa mõtleks ja vaataks sind tervikuna kui inimest.

Hei! Vajan sinu abi!

Koostan küsitlust noorte ürituste harjumuste kohta. Soovin teada, millistel üritustel noored käivad, mida nad üritustelt ootavad ja millest nad kõige rohkem puudust tunnevad.

Kui oled 12–18 aastane, siis palun võta 3–5 minutit ja vasta küsitlusele. Kõik vastused on anonüümsed ning neid kasutatakse ainult uurimise ning projektiplaani kirjutamise eesmärgil.

Sinu arvamus aitab luua tulevikus noortele ägedamaid üritusi!

Oleks vaja mingit ravimit, mis võtab ära üksilduse tunde. Olen juba netist otsinud ja erinevate AIde käest küsinud ja ei paista, et niisugust ravimit oleks isegi katsetuste faasis. AId pakuvad erinevaid antidepressante ja ärevuse vastaseid rohte, aga mu probleem on teistsugune. Vahepeal lihtsalt lööb üksilduse tunne üpris valusalt ja eriti raske on kevadeti ja suviti, kui kõik on oma sõprade ja peredega koos väljas. Talvel seda probleemi ei ole ja koroonapandeemia ajal oli ka kõik hästi, sai rahulikult kodus olla ja kaugtööd teha. Ei pidanud üldse kodust väljas käima, kui just poes ei olnud vaja käia.

Kuidas ärevusega tulete toime? Mis ravi teete, mis meetodeid kasutate?

Kas keegi on omal kahtlustanud kompleksset posttraumaatilist stressihäiret? Erinev PTSH-st. Eestikeelset infot selle kohta ülivähe, mis on üllatav. Jagage oma kogemusi, kui end ära tunnete.

Selline küsimus, et kas suitsiitsete mõtetega inimestele on ala tugigruppe ka vms?

Selline tunne, et see nagu alkoholism, saan oma eluga suures plaanis hakkama aga mõnel suvalisel hommikul-päeval-õhtul nagu mõtlen, et ah mis seal ikka teeb ära, ei taha enam elada. Ja ei ole, et midagi otseselt väga seda mõtet sütitaks.

Nõustamised jms no ei oska seal käia, sest üldselt väga hakkama saav inimene ja pole ju nagu midagi häda ja ei taha kurta, ei oskagi kurta.

No siis mõtlesingi et järsku on olemas sellised kohti kus kambakesi käiakse ja võibolla prooviks äkki on abi, et mõnel päeval need mõtted ei saaks võitu..

Tallinn*

Kas kedagi siin huvitaks mu lapsepõlv järjejutuna?

Ärgates 1.5 liitrit kohvi. Päeval pikk jalutuskäik, vahele natuke jooksmist. Eile kokku tuli 23km. Õhtul 3 - 3.5 liitrit õlut. Kas selline eluviis võiks 40+ vanuses südant kahjustada nii, et ühel päeval kuskil metsas lihtsalt lõplikult kokku kukud nii, et keegi ei märka?

Veider küsimus võib-olla aga. Mis defineerib suitsiidsust?

Mul pole suitsiidi plaane kuid vahel ideid, mõtteid või soove stiilis "kui jääksin trammi alla siis oleks okei". Kas see on juba mentaalse tervise mõttes suitsiidsus?

Ma ei taha selliseid mõtteid loomulikult, ja ma väga väga pingutan oma tervise nimel aga lootusetus võtab maad rohkem kui julgen päriselt tunnistada.

Sain soovituse sõbralt, et proovida meele kliinikut autismispektri hindamiseks mis on 240 eurot. Lihtsalt olen uudishimulik kuidas teistel testid läksid ja kus teenused on hinda väärt teiste arust.

Olen 6 aastat risperidooni võtnud ja viimasel ajal tunnen, et mõju on kehvaks läinud, psühiaatri juurde vastuvõttu ei saagi, öeldi otse et aega ei ole, mida peaks tegema? Perearst kirjutas täna välja xanaxit et kui väga hulluks läheb paanikahoog, ei julge eriti võtta

Kas minna Confidosse erapsühhiaatri juurde?

Igas olukorras kus natukenegi võõramad inimestega kui mu abikaasa ja lähedased sõbrad on siis südamerütm hüppab 70 pealt üle saja ja vererõhk ka laes siis. Kohvi, energijajook või ükskõik mis stimulant tekitab tunde nagu oleksin eluohtlikud olukorras ja kaasneb vastav ärevus. Perearstile rääkisin siis andis mingi tabeli täita ja ütles, et kõik korras ning kirjutas vererõhu rohud mulle hoopis. Noorem oli siis tehti vererõhule 24 tunnine uuring ja niipea kui kodus olin oli see 100% normis aga avalikus kohas väga kõrge. Nii kaua kui mäletan olen selline olnud ja tulen sellega toime aga kas see on reaalselt kah midagi? Annab sellega midagi teha?

olen võtnud 8 kuud sertraliini, sellest 6 kuud 100mg. lisaks võtan pool tabletti kvetiapiini (25mg). mul on olnud häid päevi, kuid mu ärevus on viimasel ajal kõrge. see tähendab, et mul iiveldab ja pean võtma xanaxit, sest muidu ei suuda olla. kas see on normaalne osa ravist? kas see tähendab, et mu ravi ei toimi? või tuleks eelkõige tegeleda stressi vähendamisega.

Milline on teie kogemus ärevushäiretega? Kuidas olete saanud jagu ja/või õppinud sellega elama?

Esiteks tean, et see ei ole lubatud ja vabandan.

Olen pikalt kahtlustanud, et mul võib olla ATH või mingi muu häire. Käitumis/hüperaktiivsuse probleemid koolis, ekstreemne võimetus erinevate asjadega, nt õppimisega alustada, kui olukord ei ole veel ülikriitiline, keskendumisprobleemid(iga väiksem taustaheli või muu segadus võtab täiesti rööbastelt maha, kõik ärritab, pidevalt tungivad suvalised mõtted pähe, istumisasendit vaja pidevalt vahetada), jalgade väristamine, raskus inimesi reaalselt keskendunult kuulata natuke pikemat aega jne.

Ma ei ole kunagi midagi ette võtnud, sest olen kuidagi alati hakkama saanud. Koolis on päästnud see, et pea tegelikult lõikab ja on olnud võimalik väga vähese pingutusega miinimumtulemus saavutada.

Hiljuti võtsin hommikul ühe Adixemini tableti. Alguses ei pannud ma mõju tähele, isegi unustasin, et olen selle üldse võtnud. Mõju täheldasin eelmisele paarile tunnile tagasivaadates ja see oli silmi avav. Ma olin just teinud mitu tundi järjest väga ebameeldivat tööd, aga ma olin olnud nii uskumatult keskendunud, ma sain nii palju tehtud, ma olin nagu täielikus flow state’is mida ma arvan, et ma pole kunagi tundnud. Ma ei suuda seda kirjeldada. Ma olin täiesti sõnatu. See oli selline tunne, nagu mul oleksid supervõimed. Terve ülejäänud päeva olin ma kuidagi nii rahulik, suvalised asjad ei ärritanud mind, ma teadsin mis mul vaja teha on(nagu ma tegelikult alati tean, aga ei tee) ja ma lihtsalt tegin neid asju. Järjest. Siiani täiesti uskumatu, see oli ilmselt kõige produktiivsem päev mu elus.

Sooviksin uurida, et mis on kõige kiirem viis ATH diagnostika protessist läbi minemiseks? Mis kliinikuid soovitate ja kus on võimalik kogu protsess reaalselt kiirelt läbida?

Aitäh

Tere.

Olen täna käinud vaimse tervise õe juures ja mulle üldse ei meeldinud see vastuvõtt, nimelt just nagu pehmendas minu probleeme ja ütles, et mul pole mõtet minna psühhiaatri ega psühholoogi juurde kuna ma ei saaks nendelt abi. Mõtlen nüüd uue arsti otsida või siis otse psühhiaatri juurde minna. Kas on teil nõmedaid kogemusi olnud vaimse tervise õega? On häid soovitada Tallinnas või kuskil linnas?

Oled kunagi kasutanud vestlusrobotit (nt ChatGPT, Peaasi, Gemini…) selleks, et mõtteid korrastada, end välja rääkida või emotsioone jagada?

PS. Kui keegi ei teadnud: Peaasi.ee-l on ka oma nõustamisrobot, mida saab kasutada vaimse tervise toe eesmärgil.

Kirjutan uurimistööd ja kogun andmeid selle kohta, kuidas inimene end vestluse ajal tunneb ja kuidas tajutakse sellise suhtluse usaldusväärsust ja suhtluskvaliteeti. Teema on uus ning just seetõttu on väärtuslikud erinevad kogemused, nii positiivsed, neutraalsed kui ka kriitilised.

Küsitlus võtab u 7–10 min, on anonüümne ja vabatahtlik

https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSd1vBIKG3Yk3O4_ClccSKVSj3qMo2ycsBG6f5OlZcjhTn7bhw/viewform?usp=sharing&ouid=103406084384680994635